Krista Kumberg – bibliograaf, noortekirjanduse spetsialist
07.08.2023
Teeme ühe asja kohe selgeks. Ing W. Landil ei ole ei isikukoodi ega ID kaarti, passist rääkimata. Sellise pseudonüümi valis endale üks Läänemaa andekas kunstiõpetaja, kellelt on ilmunud juba mitu lasteraamatut. Nüüd siis noorteromaan. Nagu varasemate teoste puhul, nii näeb ka selles autori enda illustratsioone. Annely Lemberi pilte sai hiljaaegu Haapsalu kunstikooli galeriis vaadata. Oi, vabandust, välja lobisesin selle õige nime!
Piltidega noorteraamat on kaunikesti haruldane nähtus. Selliseid võiks rohkemgi olla. Randa või reisile kaasa seda vist ei võetaks. On tavalisest suuremate mõõtmetega, kõvakaaneline ja raskemat sorti kvaliteetpaberil. „Lõks“ eristub algupärastest noortekirjandusest ka sisulise poole pealt. See on kirjutatud heas, nauditavas eesti keeles. Autor harib nagu möödaminnes oma lugejat. Näiteks ladinakeelsete sententside ja alkeemia osas. Puistab sekka prantsusekeelseid väljendeid, andes samas joonealuse tõlke. Joone all selgitab ta ka mõisteid ja nähtusi ning mida olulist tekstis ette tulevad ajaloolised isikud teinud on. Autor paneb südamele nii mõndagi olulist. Seda, et imed sünnivad meis enestes ja kolmikust – usk lootus ja armastus, on armastus suurim.
Raamatu põnev süžee ei lase lugemises pikki pause teha, kui üldse. Aga ettevaatust, peab peale sündmustikuga kaasa hooglemise jälgima ka seda, mis, millal täpselt ja kuidas juhtus ning mil moel see kaasajas toimuvat mõjutab. (Või siis vastupidi, kaasaeg minevikku.) Need ajarännu raamatud võivad kergesti juhtme kokku ajada. Tegelasi, nende tegusid ja tegude tagajärgi puistab Land nagu varrukast. Alkeemikud ei otsi kulla retsepti, vaid igavese nooruse eliksiiri. Mille üks saladusse jääv komponent ei lase tegijatel lõplikku edu nautida. Autoril enesel on kõik otsad kokku sõlmitud, aga hooletu lugeja võib vabalt segadusse sattuda. Nagu oleks äkki välja karanud Trikster ka tema meeled sassi ajanud. Ka poole pealt mängu tulevad ruunimärgid ei tee lugejale olukorda lihtsamaks. Loosse kätketud sügavus ja põnev süžee ei ole lõpuni head koostööpartnerid. Mida lähemale lõpp saabub, seda enam süveneb tunne, et oled astunud ühest raamatust teise: ajaloosugemetega põnevast fantaasiaromaanist sügavmõttelisse tunderaamatusse. Kuid pidagem meeles, see ongi autori eesmärk – anda mõtlemisainet. Põneviku jaoks piisanuks hoopis vähemast.
Silte lubab „Lõks“ enese iseloomustamiseks kasutada veel õige mitu – noorteraamatule lisaks fantaasiaromaan, siis ka lembelugu, ajalooline jutustus ja suvitusromaan. Kõik saabki alguse suvel. Kaheksateistkümneaastane Ingely sõidab vanemate visal pealekäimisel Lõuna-Prantsusmaa väikelinna, et elada 14. sajandil ehitatud kaupmehevillas ja kanda hoolt selle põdura perenaise eest. Ühtlasi oleks see võimalus lihvida oma prantsuse keelt ja nautida Vahemere ääres rannamõnusid. Kohe alguses hakkab asi veidraks kiskuma. Eeldatav „mutikene“ osutub krapsakaks vanadaamiks, kes küll mingit erilist hoolt ei näi vajavat. Majas elavad veel ronk ja kass (küll mitte must, punane hoopis), milline asjaolu iga vilunud põnevikulugeja teadvalt noogutama paneb. No ja siis veel üks isand, kes on sündinud 15. sajandil ja kellel on üksjagu tegu, et enda „kehamassi tihedusastet“ nii enam vähem viisakal tasemel hoida. Ehk siis vaim.
Ingely ei page kiljudes, vaid süveneb endise alkeemiku köitvasse jutustusse. Imepärane on tõik, et neiul on võime ammu surnud isikuid näha ja lisaks sellele ka vabalt ajas liikuda. See pandi küll juba ammu paika. Ühele teisele teosele mõeldes – Annuška ostis juba päevalilleõli ja on jõudnud selle ka maha pillata. Enam ei saa sündmusi teise suunda pöörata. Ingelyd motiveerib ambitsioon kirjutada raamat ja siin pakutakse talle kandikul ainulaadset süžeed. Et temaga tegelikult osavalt manipuleeritakse, see tuleb alles hiljem välja. Minevikus käimised vahelduvad päikselise suve ja Prantsuse Poisi seltskonna nautimisega.
Olen mõnikord mõelnud, miks asetavad meie autorid sündmustiku kaugele, enam või vähem eksootilisse keskkonda. Kodusel Maarjamaal ja väikestes puust linnades justkui ei saaks aretada põnevaid sündmustikke. Landi raamatu puhul see ei häiri. Autor oskab kududa lummava keskkonna keskaja märke täis linnast, kloostrivaremetest, mahajäetud apteegist, suvemelust rannal kokteile nautivate suvitajatega. Käsi sirutub ebateadlikult reisifirmade reklaamide poole, et ka ise osa saada sealsest romantilisest keskkonnast ja suveidüllist. Vaatamata eesti tüdruku nime, Ingely, lõppu lisatud igrekile jäi siiski pisut hämaraks, miks nimi teisest keeleruumist inimesile ingli-seose tekitas. Aga see on juba tähenärimine või tähelepanematus. Ehk oli sellelegi loos põhjendus olemas.
Raamatu minajutustaja on noortekirjandusele ebatüüpiliselt hea, teda ei veetle pahed ega tõmba pahandused. Süda on tal õigel kohal. Ingely talitab enamasti tasakaalukalt, kui spontaanselt, siis tunnete ajel. Saab haiget, aga muutub sellest tugevamaks. On oma otsustes isetu. Teda juhib soov aidata ja armastus. Tütarlastest lugeja meeleheaks asetab autor Ingely kõrvale kaks kena ja sümpaatset noormeest. Meenutab Meyeri „Videvikku“, kus, tõsi küll, mõlemad poisid ei klapi reaalse maailmaga. Üks on vampiir ja teine libahunt. Ingely Prantsuse Poiss kuulub kaasaega, on igapidi lihast ja luust. Eric aga eksisteerib mineviku erinevates aegades ja jääb mõneti kättesaamatuks. Kummatigi teeb just see noormees läbi karakteri arengu. Ikka armastuse pärast.
Mida sa teed igavese noorusega, kui sul ei ole armastust!? See on üks sõnumitest, mis kummitama jääb.