seltuskiri lugejale
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, mida Oskar Luts kirjutas “Kevades”:
Enne kui Toots nurka läks, kus ta ju ikka veel pidi seisma, tähendas ta Arnole:
“Ma saan küll kõik, aga ei rehkenduse sunnikut mu pea küll ei võta.”
Tal oli õigus. Temal olid väga laialdased teadmised, tema tundis kokku- ja mahaarvamist, kasvatamist ja jagamist, aga kõige selle juures oli üks paha viga: ta ei teadnud midagi õieti. Kui ta hakkas rehkendama, võttis ta kõik need neli korraga käsile, ja need neli läksid tal pärast nii sassi nagu Kört- Pärtli särk pühapäeva hommikul. Kooliõpetaja ütles niisuguse teguviisi kohta: “Toots, sul on kõik segamini nagu pudru ja kapsad.”
Alguses ma mõtlesingi, et oli mul vaja kirjastuse kodulehe uuendust ette võtta, et vana võinuks ju edasi tiksuda, kuigi polnud turvaline, kuigi seal ei saanud otsemaid raamatuid tellida ega nende eest maksta, kuigi selle haldamine oli paras jant. Vähemalt saanuks ma mittemidagitegemises õndsalt kümmelda. Aga näedsa, võtsin ette ja … hakkasin aru saama, et ma ei saa millestki aru. Niipea, kui uus platvorm ja teema ja muud tutid-viled said valitud, läks kõik sassi. Mitte ei mõistnud, mis teeb millal, milleks ja kus mida. Meenus fraas: sassis nagu Kört- Pärtli särk pühapäeva hommikul.
Kui ma veidi hiljem Priidu abiga kodulehe tegemises tsutike orienteeruma hakkasin ja kaoses mõningase loogika leidsin, meenus taas too Lutsu kirjutet’ fraas sassis Kört-Pärtli särgist.
Olen aeg-ajalt, vahel kestvama, vahel ajaliselt napi õhinaga, ajanud vanarahva üteluste jälgi. Et miks nii öeldi ja mida öelduga mõeldi. Ma’p tea, miks Luts Kört-Pärtli ja tolle särgi sellise rakursi alt raamatuse raius. Vahest oli tal enesel pühapäeva hommikuti särk sassis? Laupäeval ju võtsid mehed kaua ja mõnuga, pühapäeval omakorda võtsin naised kaua ja mõnuga. Meeste kallal …
Tagasi särgi manu. Ei saa särk enam sassis olla kui viinauimas magaja poolt nutsakusse väherdud lina. Seega – Luts ajas pada! Kört-Pärtli särk polnud sugugi sassis. Kipun arvama, et pääle pummelungi see koguni päris sile oli, sest padujommis mehel on lihtsam redelist laka pääle ronida, lakast lauta kukkuda, laudast puuriida manu tuikuda, sellest kinni hoides halgude vahele peidetud putlist lonks kurku visata ja seejärel lärmakalt tuppa hiilida, kui et särki seljast tirida.
Aitan tõe jalule: Kört-Pärtli särk polnud pühapäeva hommikul sassis, sest see oli tal seljas. Nimelt olnud Kört-Pärtel sünni poolest laisk, kes saanud isa poolt kaasa koledal kombel räpakust ja ema poolt kaunkesti ohtralt ohmudust. Nii olnudki mehel enamasti peenike pihus ja raskel ajal, mis noorusest koolnumiseni vältas, ainult üks särk.
Tolle särgi võttis Kört-Pärtel igal pühapäeva hommikul enne kirikusse minekut seljast, pöörast pahupidi ja tõmbas uuesti selga. Kui siis
külarahvas küsis, et mis sa meeletu teed, särk sul ju ikka seesama vana selgas, vastanud Kört-Pärtel elu selgetel hetkedel nii: “A mis tost, puhtam pool on alati vastu ihu!”