Ükspäev testisin niidukeid. Muru pügamiseks pidada lambad head olema – nii orgaani- kui elektroonilised. Kondiaurul liikuvat lammast polnud käepärast võtta, pojane halljänes oli. Testitavad niidukid said oma territooriumi, tulemust näete pildil (pole fotolavastus – muru-nunnu on oma, pikkkõrv-nunnu metsarahva oma).
Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et meil kalpsab siin jäneseid. Nood tegelased sigivad 2-3 korda aastas, ja et pojad on sündides kohe nägijad karvakerad, kelle ema kuu-ajalise imetusperioodi järel saatuse hooleks jätab, otsustas üks selline oma mahajäetava võsukese meie krundile tuua. Too pildil ongi.
Igatahes, arvestades rohu rohkust ja kevadist värskust, tegi jänkuemme poja toidulauale mõeldes mõistliku valiku. Samas ka lolli, sest kui jänese üks ajupoolkera kisendab “toit” ja teine “hirm”, siis see teine tal ilmselgelt ei töötanud, sest meil on koer.
Tõsi, koer kardab jubedalt pimedat, miks muidu me teda öösiti toas hoiame. Aga hommikul, argipäeviti vägavarahommikul, laseme ta õue. Seal ajab ta kas koonu taevasse või tagumiku maha, sõltuvalt sellest, kumb on tugevam – kas jahilooma lõhn või põis.
Võib vaid oletada, et tol hommikul, mil jänkupoeg meie krundile jäi, äratas lõhn koera jahikire ja ju ta siis kiirendas sööstjooksuga jäneste lahutusprotsessi, misjärel ema pani putku, poeg puges peitu ja jäi liikumatuks.
Ühel päeval, kui kiviktaimlale piiret pannes suure kivi juurde jõudsin, märkasin kivi kõrval, käest tikutoosi kaugusel, end vastu maad ja kivi litsuvat jänesepoega. Võtsin tolle kameeleon-jänku (nii täpipealt sobitus tema karv kivi mustriga), panin pappkasti, et koer ei saaks teha amps ning et ta sealt pimeduse saabudes taas krundile päästa, lootusest, et leiab ise tee vabadusse.
Mõned päevad hiljem, kui naabrid oma istutuspalavikuga meie ja nende krundi piirile jõudsid, ei pidanud elupuu alla peitunud jänese närvid vastu ja ta pages joonelt meie terrassi alla.
Järgmisel päeval magamistoa aknast välja vaadates avanes seesama pilt, mille sain pildiks püüda ja mida te siin näete. Koht on terrassi lähedal, miska järeldasin, et selle alune ongi koera eest päästev pelgupaik.
Üleeile, kui terrassil õhtujooki ja loojangut nautisime ning naine sirutuseks kiviktaimla juurde jalutas, naases ta sealt tõtlikul sammul ja teatas ärevalt: „Seal on jänes“. Palusin naisel uuesti loomale lähemale minna, et punnsilm teda näeks ning lähenesin kiviktaimlas enese arvates nähtamatuks jäävale jänesele tagant. Jah, jänese nägemisnurk on 360 kraadi, ta nägi mind, ent oletasin, et kui ka ees seisab oht, otsustab ta põgenemise asemel edasi varjuda. Nii ka läks. Kiire liigutus ja jänes käes! Kui esimesel korral oli ta vait, siis sel korral, mõned nädalad vanemana, oskas ta juba eeskujulikult jäneste hädakisa. Jäime kurdiks. Sulgesin ta taas pappkasti saatust ootama.
Hääletusega 2:0 otsustasime, et aitab koera lollitamisest, jänese kodu on mets ja avamaastik ning saagu ta olema seal. Viisin ta metsa. Oi, küll oli kiire minek.
Sellest ka video.
Tee vabaks jänestele!
NB! Kirjastus on avaldanud toreda raamatu, milles on palju loomtegelasi (ja mitte ainult – ka nõud, mõhk, luud näiteks, linnud ja putukad). See on Kornei Tšukovski “Imepuu”.
Kui Sa seda lugenud pole, saad selle koletu enese vastu tehtud kuritöö heastada siit.